Tõnu Talve ja trio Fragile kunstiprojektid.
Raivo Juurak küsib ja Tõnu Talve vastab. Õpetajate Lehes, 10.08.2007.
Keila Gümnaasiumi kunstiõpetaja maalikunstnik Tõnu Talve osales 16.–20. juulil Saksamaal Heidelbergis ja Karlsruhes toimunud kunstiõpetajate maailmakongressil InSEA 2007. Ta esitles kongressil 13-minutilist videot "On The Air", mis andis ülevaate projektist "Fragile kunstitund 3".
Videofilmile lisandus tutvustav tekst Fragile kunstiõpetamise meetodist, mida nimetatakse mitmeti: avatud maalimine, teatraliseeritud maalietendus, visuaalne muusika, interaktiivne audiovisuaalne performance, multimeedia kunstitund muusikaga reaalajas jms. Sisuliselt on tegemist muusikast inspireeritud maalimisega. Maalimise ajal esitavad trio Fragile kitarrist Robert Jürjendal (WGT, 777) ja trummar Arvo Urb (InSPE, 777, Ruja) muusikalisi improvisatsioone ning trio kolmas liige Tõnu Talve n.ö visualiseerib nende muusika pealtvaatajate silme all. Raske on otseselt selgitada, kuidas trummisoolo läheb kokku maali kompositsiooni ja värvidega, aga ilmselgelt on näha, et muusika kunstnikku inspireerib, on Tõnu Talve meetodi kohta märkinud kunstiteaduste doktor Ants Juske Virumaa Teatajas (09.11.2005). T.Talve on osalenud viiel kunstiopetajate maailmakongressil viimase 6 aasta jooksul.
Kuidas Fragile kunstiõpetuse meetod Heidelbergis vastu võeti?
Tõnu Talve: “Aplausi ja lausa püstitõusmisega reageeris Belgia kunstnik, kunstiõpetaja ja psühholoog Nelson Hoedikie. Talle meeldis, kuidas muusika toetas minu ja mu õpilaste koostööd, muutis meie suhted vahetuks. Mida rohkem eeskuju ja koostööd ja vähem sõnalisi selgitusi, seda parem, arvas ta. Positiivse hinnangu andis ka eesti-soome TLÜ külalisõppejõud Anna Susanna Lindstrom TLÜ-s, kes esines kongressil samuti oma esitlusega. Eks oli ka muid hinnanguid, aga õpilase ja õpetaja suhtest ja üldse kunstiõpetuse välisest räägiti palju, peamiselt negatiivses võtmes: kehv tunnidistsipliin, rahvus- ja religioossed probleemid koolis jms. Üllatas, et mõned kongressile tulnud inimesed esinesid ise ka distsiplineerimatult, katkestasid esinejat, demonstreerides oma ebaviisakust.
USA professor Kevin Tavin rääkis noorte võõrandumisest, eskapismist, probleemide eest põgenemisest. Ta eksponeeris maali, kus õpilane oli kujutatnud kaunist parki, mille keskel torkas valusalt silma räme betoonpost, turvakaamerad küljes. Selle kõige taustal tundus Eesti video “On The Air” üsna positiivne näide õpetaja ja õpilaste loovast koostööst. Mõnevõrra ootamatu oli ka see, et mujal maailmas on analoogilisi häid tulemusi saavutatud n.ö raskemate õpilastega – distsipliiniprobleemidega ja hariduslike erivajadustega lastega. Türgi ja USA tõid selle ilmekaid näiteid.
Kongressil kuuldu põhjal tundub, et Eestis on kunstiõpetusega asjad suhteliselt korras. Meil on enamikul kunstiõpetajatest kõrgharidus, meie õpetajatel on piisavalt entusiasmi, sisemist motivatsiooni, ka kunstihariduse ainekava on meil suhteliselt hea. Tegelikult on meiegi suuremad probleemid pigem väljaspool otsest kunstiõpetust, näiteks õpetajate allpool arvestust töötasu. Vahel avaldatakse õpilastele ka liiga suurt survet. Ilma surveta peab hakkama saama, õpilase individuaalsust peab hoidma, ehkki see võib olla vahel väga raske. Muusikast ongi siis abi. Muusika köidab õpilasi, loob tugeva fooni, vabastab õpetaja verbaalsest survest. Muusika toetab altpoolt tulevat initsiatiivi, on vihm altpoolt, inspireerib õpilasi rohkem kui selgitused. Enamik kunstitunde on mul muidugi ilma muusikata, ma töötan ju kehtiva ainekava järgi, aga olen lihtsalt lisanud muusika saatel kunsti loomise. Minu meelest ei ole see ainekava põhimõtetega vastuolus.”
Kust tuli mõte muusikat kasutada?
T.T.: “Rohkem kui kümmekond aastat tagasi tulime Robert Jürjendaliga sellisele mõttele. Julgust saime juurde Londonist, kuhu Discipline Global Mobile kutsus Jürjendali kui andeka kitarristi oma plaadiesitlusele. Seal nägime, et legendaarsed King Crimsoni, Yesi ja Pink Floydi muusikud mängisid laval, kuhu oli välja pandud peaaegu valmis maale. Meie Jürjendaliga otsustasime sealt veel edasi minna ja maalide valmimise protsessi ka näidata. Muusika on mitmes mõttes hea toetaja: ta aitab paremini kontsentreeruda, annab loomingulisele protsessile kindla rütmi ja ajalised piirid. Tähtis on ka dialoog muusikutega. Mina ootan nendelt muusikat, nemad minult adekvaatset visuaalset lahendust. Üksinda saan ka hakkama, aga eelistan koostööd.”
Vassili Kandinsky maalis Arnold Schönbergi muusika järgi, Jackson Pollock muutis maalimise eteduseks. Kas nemad ka on mõjutanud?
T.T.: “Minu tööd on nende omadest siiski väga erinevad. Ühine on ehk ainult see, et mina ka ei soovi töötada kogu aeg suletud uste taga.”
Albert Einstein on irooniliselt öelnud, et loomingulisus on allikate varjamise oskus.
“Võib-olla on see ka nii! Aga mina ei ole varjanud. Oma kollaažide tagaküljele olen alati kirjutanud, kelle motiive olen kasutanud: Rafael, Goya, Rembrandt. Tahtmatult laenatakse ka, näiteks kunstiteadlane Ants Juske on leidnud minu mõnest maalist paralleele mõne Jaan Elkeni tööga, aga siin pole tegemist varjamise oskusega.”
Ants Juske on nimetanud Fragile meetodit maalikoreograafiks. Vappu Thurlowi on märkinud, et kui kunstniku käsi “tantsib” lõuendil stakaatorütmis, siis ajab see õpilasi itsitama.
T.T.: “Aga miks ei tohi itsitada?! Kunst ei pea ju ahistavalt tõsine olema. Kas see aga just koreoraafia on? ise olen mõtelnud, et mu käsi liigub lõuendil analoogiliselt muusiku käega instrumendil. Tema käsi tekitab helisid, minu oma värvilaike ja jooni. Aga võib-olla on tõesti selles kõiges pisut ka tantsu. Peeter Mudist ja Sigrid Uiga, kes olid Pedagoogilises Instituudis mu õpetajaid, toonitasid, et maalima peab püsti seistes, sest kunstnik ei maali ainult käega, vaid kogu kehaga.”
Sinu tööde puhul on mainitud ka Lossevi “puhast kogemust” ja Bergsoni “intuitivismi”.
T.T.: “Intuitivism on järgmine tasand. Minul on algul kaalutlus, selle esialgne realiseerimine ateljees ning lõplik vormistamine avaliku etendusena. Et kõik sünniks algusest lõpuni publiku silme all, see on juba kõrgem pilotaaž. Puhas improvisatsioon eeldab väga head muusikalist kuulmit, rütmitunnet, piisavat maalimiskogemust, harjutamist. Fragile kunstitundideni jõudmine nõudis meilt oma kümme aastat otsinguid ja katsetusi.”
Kui palju kodus eeltööd teed?
T.T.: “Publiku silme all maalimist alustan valmis alusmaaliga. Seega on umbes kaks kolmandikku tööst tehtud eelnevalt ateljees. Õpilastel lasen ka oma tööd kodus põhjalikult ette valmistada.”
Mis erilisi võtteid veel kunstitundides oled kasutanud?
T.T.: “Õpilastele meeldib, kui õpetaja tahvlil kaasa joonistab ja seda olen teinud. Olen pannud ka värvid, aerosoolid, pintslid ja värvirullid oma lauale nähtvale. See julgustab õpilasi uusi vahendeid ja uut kunstikeelt kasutama. Näiteks poisid on aerosoolidest väga huvitatud. Las proovivad neid kunstitunnis, mitte omal algatusel seinte sodimiseks. Klassiruumis me aerosoole muidugi ei pihusta, seda teeme vabas õhus. Iga aine tunnis on tähtis koht huumoril. Eelkõige peab õpetaja taluma huumorit enda aadressil – seda lapsed hindavad. Üks klass hüüab mind mu ümara näo järgi Täiskuuks. Mulle see hüüdnimi meeldib, sest selle on pannud mulle heatahtlikud lapsed. Õpilased tajuvad huumori heatahtlikku tooni väga hästi. Kui keegi klassis sellest ei hooli, kutsutakse ta kohe korrale.”
Kas oma õpilastele ka tuntud kunstnike grafitialbumeid näitad?
T.T.: “Olen näidanud albumeid ja videoklippe, aga ma ei ole näitamistega liialdanud. Ei maksa pärleid liiga lihtsalt laiali loopida, võime saada õpilastest oma eeskujude kloonid. Jäägu õpilastele ka avastamisrõõmu. Kellel on tekkinud tõsisem kunstihuvi, on kõik huvitava omal käel üles leidnud.”
Kas oled kolleegidele ka oma meetodit tutvustanud?
T.T.: “Ei ole tõesti hoidnud küünalt vaka all. Meil on Fragilega välja töötatud spetsiaalne projekt “Fragile kunstitund”. Kumus ja Viimsi Keskkoolis andsime sellised tunnid (koostöös Teele Tuunaga), kus oli kohal opilased ja ka kunstiõpetajad. Aga olen muusika foonil maalinud ka Tallinnas Vanalinna hariduskolleegiumis, Lilleküla ja Lasnamäe gümnaasiumis, Kunstigümnaasiumis, 21. Koolis, Jazzkaare avaüritusel Tallinna Kunstihoones. Tegelikult on Tallinn Fragile jaoks juba kitsaks jäänud ja oleme andnud oma avatud kunstitunde ka Rakveres, Kadrinas, Haapsalus, Pärnus, videona InSEA-l Portugalis (2006) ja Saksamaal (2007).”
Sinu tööde külm koloriit viitavat lapsepõlve ängidele...
T.T.: “Ei mäleta oma lapsepõlvest midagi ängistavat! Mõningaid arvustajaid ilmselt segab nende eruditsioon. Ma maalisin lihtsa Naissaare majaka, aga Egiptuse kunsti hea tundja Olga Kaljundi nägi selles mõndagi egiptusepärast. Tegelikult pani ta mu töö üldisemasse konteksti ega teinud mulle psühhoanalüüsi. Küllap on mu töödes midagi sarnast ka mõne ängistava lapsepõlve üle elanud kunstnikuga, aga ma ei dramatiseeriks seda üle.
Minu tööde koloriidi puhul on väidetud ka seda, et jahutan külmade toonidega oma sisemist kuumavat energiat. See selgitus mulle meldib, sest olen tõesti üsna impulsiivse loomuga. Mu õpetaja Sigrid Uiga kasutas selle käsituse kohta märksõna komplementaarsuse printsiip. Aga õigus võib olla ka Vappu Thurlow’l, kelle arvates ma valin oma maali koloriidi vastavalt muusikale, mis mind inspireerib. Näiteks kammerorkestri esitatud Bartoki saatel valminud tööd on mul sooja koloriidiga. Ma ise nendele küsimustele eriti ei mõtle, lihtsalt tegutsen nii, nagu tundub parem olevat.”
Mis on kunstniku elu mõte?
T.T.: “Kustumatu tunnustuse janu! J”
Kommentaarid
Ants Juske: Pane siia oma tsitaat!!! “Näibki, et Talve on välja kujundanud omaenda mütoloogia, kus on suur annus ka alateadvusel. Läbiv kujund on ülimalt falliline majakas, kust purskub veel tuld”. PM , juuni 2002.
Vappu Thurlow: “Maalide külmad värvid ja taustaks olev peaaegu metafüüsiline tühjus tekitab minus tavaliselt tunde, et kohe astub kusagilt eikõiksusest esile põlev kaelkirjak või üks neist Dali pikakoivalistest.....” PM 28.10.03.
Olga Kaljundi: “Katkendlike joonte ja suurte valgusemasside suhe, valgustsoonide kontrastne pingestatus, valgusefektid annavad edasi nendele realistlikele motiividele omase irratsionaalsuse mulje, peaaegu viirastusliku nägemuse”. SL, 7.04.98.
Agur Kruusing: “Tegemist on kunstnikuga, kes maalib nii (ta oskab seda) ja esitab seda selliselt (see sobib talle). Ükskõikseks see aktsioon igatahes ei jätnud ja see on peamine.” (Tip. aprill 2005)
Eluloolisi andmeid
Sündinud 1960 Tallinnas. Lõpetanud 1979 Tallinna 7. Keskkooli ja 1984 Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Töötanud töö- ja kunstiõpetajana Ruila ja Hiiu põhikoolis, Vanalinna Hariduskolleegiumis, Keila Gümnaasiumis. Maalikunstnikuna tegutsenud 20 aastat.
FOTO
Fragile kunstitund Kumus oktoobris 2006. Maalivad Tõnu Talve ja Teele Tuula, kitarri mängib Robert Jürjendal (videoekraanil), trumme Arvo Urb. Dj. Tarvi Laamann.
Raivo Juurak küsib ja Tõnu Talve vastab. Õpetajate Lehes, 10.08.2007.
Keila Gümnaasiumi kunstiõpetaja maalikunstnik Tõnu Talve osales 16.–20. juulil Saksamaal Heidelbergis ja Karlsruhes toimunud kunstiõpetajate maailmakongressil InSEA 2007. Ta esitles kongressil 13-minutilist videot "On The Air", mis andis ülevaate projektist "Fragile kunstitund 3".
Videofilmile lisandus tutvustav tekst Fragile kunstiõpetamise meetodist, mida nimetatakse mitmeti: avatud maalimine, teatraliseeritud maalietendus, visuaalne muusika, interaktiivne audiovisuaalne performance, multimeedia kunstitund muusikaga reaalajas jms. Sisuliselt on tegemist muusikast inspireeritud maalimisega. Maalimise ajal esitavad trio Fragile kitarrist Robert Jürjendal (WGT, 777) ja trummar Arvo Urb (InSPE, 777, Ruja) muusikalisi improvisatsioone ning trio kolmas liige Tõnu Talve n.ö visualiseerib nende muusika pealtvaatajate silme all. Raske on otseselt selgitada, kuidas trummisoolo läheb kokku maali kompositsiooni ja värvidega, aga ilmselgelt on näha, et muusika kunstnikku inspireerib, on Tõnu Talve meetodi kohta märkinud kunstiteaduste doktor Ants Juske Virumaa Teatajas (09.11.2005). T.Talve on osalenud viiel kunstiopetajate maailmakongressil viimase 6 aasta jooksul.
Kuidas Fragile kunstiõpetuse meetod Heidelbergis vastu võeti?
Tõnu Talve: “Aplausi ja lausa püstitõusmisega reageeris Belgia kunstnik, kunstiõpetaja ja psühholoog Nelson Hoedikie. Talle meeldis, kuidas muusika toetas minu ja mu õpilaste koostööd, muutis meie suhted vahetuks. Mida rohkem eeskuju ja koostööd ja vähem sõnalisi selgitusi, seda parem, arvas ta. Positiivse hinnangu andis ka eesti-soome TLÜ külalisõppejõud Anna Susanna Lindstrom TLÜ-s, kes esines kongressil samuti oma esitlusega. Eks oli ka muid hinnanguid, aga õpilase ja õpetaja suhtest ja üldse kunstiõpetuse välisest räägiti palju, peamiselt negatiivses võtmes: kehv tunnidistsipliin, rahvus- ja religioossed probleemid koolis jms. Üllatas, et mõned kongressile tulnud inimesed esinesid ise ka distsiplineerimatult, katkestasid esinejat, demonstreerides oma ebaviisakust.
USA professor Kevin Tavin rääkis noorte võõrandumisest, eskapismist, probleemide eest põgenemisest. Ta eksponeeris maali, kus õpilane oli kujutatnud kaunist parki, mille keskel torkas valusalt silma räme betoonpost, turvakaamerad küljes. Selle kõige taustal tundus Eesti video “On The Air” üsna positiivne näide õpetaja ja õpilaste loovast koostööst. Mõnevõrra ootamatu oli ka see, et mujal maailmas on analoogilisi häid tulemusi saavutatud n.ö raskemate õpilastega – distsipliiniprobleemidega ja hariduslike erivajadustega lastega. Türgi ja USA tõid selle ilmekaid näiteid.
Kongressil kuuldu põhjal tundub, et Eestis on kunstiõpetusega asjad suhteliselt korras. Meil on enamikul kunstiõpetajatest kõrgharidus, meie õpetajatel on piisavalt entusiasmi, sisemist motivatsiooni, ka kunstihariduse ainekava on meil suhteliselt hea. Tegelikult on meiegi suuremad probleemid pigem väljaspool otsest kunstiõpetust, näiteks õpetajate allpool arvestust töötasu. Vahel avaldatakse õpilastele ka liiga suurt survet. Ilma surveta peab hakkama saama, õpilase individuaalsust peab hoidma, ehkki see võib olla vahel väga raske. Muusikast ongi siis abi. Muusika köidab õpilasi, loob tugeva fooni, vabastab õpetaja verbaalsest survest. Muusika toetab altpoolt tulevat initsiatiivi, on vihm altpoolt, inspireerib õpilasi rohkem kui selgitused. Enamik kunstitunde on mul muidugi ilma muusikata, ma töötan ju kehtiva ainekava järgi, aga olen lihtsalt lisanud muusika saatel kunsti loomise. Minu meelest ei ole see ainekava põhimõtetega vastuolus.”
Kust tuli mõte muusikat kasutada?
T.T.: “Rohkem kui kümmekond aastat tagasi tulime Robert Jürjendaliga sellisele mõttele. Julgust saime juurde Londonist, kuhu Discipline Global Mobile kutsus Jürjendali kui andeka kitarristi oma plaadiesitlusele. Seal nägime, et legendaarsed King Crimsoni, Yesi ja Pink Floydi muusikud mängisid laval, kuhu oli välja pandud peaaegu valmis maale. Meie Jürjendaliga otsustasime sealt veel edasi minna ja maalide valmimise protsessi ka näidata. Muusika on mitmes mõttes hea toetaja: ta aitab paremini kontsentreeruda, annab loomingulisele protsessile kindla rütmi ja ajalised piirid. Tähtis on ka dialoog muusikutega. Mina ootan nendelt muusikat, nemad minult adekvaatset visuaalset lahendust. Üksinda saan ka hakkama, aga eelistan koostööd.”
Vassili Kandinsky maalis Arnold Schönbergi muusika järgi, Jackson Pollock muutis maalimise eteduseks. Kas nemad ka on mõjutanud?
T.T.: “Minu tööd on nende omadest siiski väga erinevad. Ühine on ehk ainult see, et mina ka ei soovi töötada kogu aeg suletud uste taga.”
Albert Einstein on irooniliselt öelnud, et loomingulisus on allikate varjamise oskus.
“Võib-olla on see ka nii! Aga mina ei ole varjanud. Oma kollaažide tagaküljele olen alati kirjutanud, kelle motiive olen kasutanud: Rafael, Goya, Rembrandt. Tahtmatult laenatakse ka, näiteks kunstiteadlane Ants Juske on leidnud minu mõnest maalist paralleele mõne Jaan Elkeni tööga, aga siin pole tegemist varjamise oskusega.”
Ants Juske on nimetanud Fragile meetodit maalikoreograafiks. Vappu Thurlowi on märkinud, et kui kunstniku käsi “tantsib” lõuendil stakaatorütmis, siis ajab see õpilasi itsitama.
T.T.: “Aga miks ei tohi itsitada?! Kunst ei pea ju ahistavalt tõsine olema. Kas see aga just koreoraafia on? ise olen mõtelnud, et mu käsi liigub lõuendil analoogiliselt muusiku käega instrumendil. Tema käsi tekitab helisid, minu oma värvilaike ja jooni. Aga võib-olla on tõesti selles kõiges pisut ka tantsu. Peeter Mudist ja Sigrid Uiga, kes olid Pedagoogilises Instituudis mu õpetajaid, toonitasid, et maalima peab püsti seistes, sest kunstnik ei maali ainult käega, vaid kogu kehaga.”
Sinu tööde puhul on mainitud ka Lossevi “puhast kogemust” ja Bergsoni “intuitivismi”.
T.T.: “Intuitivism on järgmine tasand. Minul on algul kaalutlus, selle esialgne realiseerimine ateljees ning lõplik vormistamine avaliku etendusena. Et kõik sünniks algusest lõpuni publiku silme all, see on juba kõrgem pilotaaž. Puhas improvisatsioon eeldab väga head muusikalist kuulmit, rütmitunnet, piisavat maalimiskogemust, harjutamist. Fragile kunstitundideni jõudmine nõudis meilt oma kümme aastat otsinguid ja katsetusi.”
Kui palju kodus eeltööd teed?
T.T.: “Publiku silme all maalimist alustan valmis alusmaaliga. Seega on umbes kaks kolmandikku tööst tehtud eelnevalt ateljees. Õpilastel lasen ka oma tööd kodus põhjalikult ette valmistada.”
Mis erilisi võtteid veel kunstitundides oled kasutanud?
T.T.: “Õpilastele meeldib, kui õpetaja tahvlil kaasa joonistab ja seda olen teinud. Olen pannud ka värvid, aerosoolid, pintslid ja värvirullid oma lauale nähtvale. See julgustab õpilasi uusi vahendeid ja uut kunstikeelt kasutama. Näiteks poisid on aerosoolidest väga huvitatud. Las proovivad neid kunstitunnis, mitte omal algatusel seinte sodimiseks. Klassiruumis me aerosoole muidugi ei pihusta, seda teeme vabas õhus. Iga aine tunnis on tähtis koht huumoril. Eelkõige peab õpetaja taluma huumorit enda aadressil – seda lapsed hindavad. Üks klass hüüab mind mu ümara näo järgi Täiskuuks. Mulle see hüüdnimi meeldib, sest selle on pannud mulle heatahtlikud lapsed. Õpilased tajuvad huumori heatahtlikku tooni väga hästi. Kui keegi klassis sellest ei hooli, kutsutakse ta kohe korrale.”
Kas oma õpilastele ka tuntud kunstnike grafitialbumeid näitad?
T.T.: “Olen näidanud albumeid ja videoklippe, aga ma ei ole näitamistega liialdanud. Ei maksa pärleid liiga lihtsalt laiali loopida, võime saada õpilastest oma eeskujude kloonid. Jäägu õpilastele ka avastamisrõõmu. Kellel on tekkinud tõsisem kunstihuvi, on kõik huvitava omal käel üles leidnud.”
Kas oled kolleegidele ka oma meetodit tutvustanud?
T.T.: “Ei ole tõesti hoidnud küünalt vaka all. Meil on Fragilega välja töötatud spetsiaalne projekt “Fragile kunstitund”. Kumus ja Viimsi Keskkoolis andsime sellised tunnid (koostöös Teele Tuunaga), kus oli kohal opilased ja ka kunstiõpetajad. Aga olen muusika foonil maalinud ka Tallinnas Vanalinna hariduskolleegiumis, Lilleküla ja Lasnamäe gümnaasiumis, Kunstigümnaasiumis, 21. Koolis, Jazzkaare avaüritusel Tallinna Kunstihoones. Tegelikult on Tallinn Fragile jaoks juba kitsaks jäänud ja oleme andnud oma avatud kunstitunde ka Rakveres, Kadrinas, Haapsalus, Pärnus, videona InSEA-l Portugalis (2006) ja Saksamaal (2007).”
Sinu tööde külm koloriit viitavat lapsepõlve ängidele...
T.T.: “Ei mäleta oma lapsepõlvest midagi ängistavat! Mõningaid arvustajaid ilmselt segab nende eruditsioon. Ma maalisin lihtsa Naissaare majaka, aga Egiptuse kunsti hea tundja Olga Kaljundi nägi selles mõndagi egiptusepärast. Tegelikult pani ta mu töö üldisemasse konteksti ega teinud mulle psühhoanalüüsi. Küllap on mu töödes midagi sarnast ka mõne ängistava lapsepõlve üle elanud kunstnikuga, aga ma ei dramatiseeriks seda üle.
Minu tööde koloriidi puhul on väidetud ka seda, et jahutan külmade toonidega oma sisemist kuumavat energiat. See selgitus mulle meldib, sest olen tõesti üsna impulsiivse loomuga. Mu õpetaja Sigrid Uiga kasutas selle käsituse kohta märksõna komplementaarsuse printsiip. Aga õigus võib olla ka Vappu Thurlow’l, kelle arvates ma valin oma maali koloriidi vastavalt muusikale, mis mind inspireerib. Näiteks kammerorkestri esitatud Bartoki saatel valminud tööd on mul sooja koloriidiga. Ma ise nendele küsimustele eriti ei mõtle, lihtsalt tegutsen nii, nagu tundub parem olevat.”
Mis on kunstniku elu mõte?
T.T.: “Kustumatu tunnustuse janu! J”
Kommentaarid
Ants Juske: Pane siia oma tsitaat!!! “Näibki, et Talve on välja kujundanud omaenda mütoloogia, kus on suur annus ka alateadvusel. Läbiv kujund on ülimalt falliline majakas, kust purskub veel tuld”. PM , juuni 2002.
Vappu Thurlow: “Maalide külmad värvid ja taustaks olev peaaegu metafüüsiline tühjus tekitab minus tavaliselt tunde, et kohe astub kusagilt eikõiksusest esile põlev kaelkirjak või üks neist Dali pikakoivalistest.....” PM 28.10.03.
Olga Kaljundi: “Katkendlike joonte ja suurte valgusemasside suhe, valgustsoonide kontrastne pingestatus, valgusefektid annavad edasi nendele realistlikele motiividele omase irratsionaalsuse mulje, peaaegu viirastusliku nägemuse”. SL, 7.04.98.
Agur Kruusing: “Tegemist on kunstnikuga, kes maalib nii (ta oskab seda) ja esitab seda selliselt (see sobib talle). Ükskõikseks see aktsioon igatahes ei jätnud ja see on peamine.” (Tip. aprill 2005)
Eluloolisi andmeid
Sündinud 1960 Tallinnas. Lõpetanud 1979 Tallinna 7. Keskkooli ja 1984 Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Töötanud töö- ja kunstiõpetajana Ruila ja Hiiu põhikoolis, Vanalinna Hariduskolleegiumis, Keila Gümnaasiumis. Maalikunstnikuna tegutsenud 20 aastat.
FOTO
Fragile kunstitund Kumus oktoobris 2006. Maalivad Tõnu Talve ja Teele Tuula, kitarri mängib Robert Jürjendal (videoekraanil), trumme Arvo Urb. Dj. Tarvi Laamann.
No comments:
Post a Comment