Tõnu Talve maalikunsti võib kunstiteaduslikus terminoloogiasnimetada protsessuaalseks. See tähendab, et sama tähtis kui töölõpptulemus, on viis, kuidas selleni jõutakse. Viimane on samanauditav, kui valmis maal – õieti ei saagi tema maali täiesmahus nautida, nägemata protsessi või selle dokumentatsioonivideo näol. Oluline osa on tema sõpradel muusikutel, kesannavad niigi impulsiivse maneeriga maalijale täiendavaenergialaengu. Tavaliselt teeb Talve oma etenduste jaoks alusmaali, mis onkalkuleeritum, kuid jätab improvisatsiooniks piisavalt vabaruumi. Muusika käivitamisel valdab teda täielik loomepuhang:kiirete liigutustega haarab ta kõikvõimalikke maalitehnikavahendeid alates tavalisest maalrirullist kuni markeritaoliseesemeni. Harva vaatab ta oma tegevust kõrvalt, eemaldudesmaalist teatud distantsile nagu seda teevad akadeemilisedmaalijad. Talve on protsessis niivõrd sees, et ta ei teagitäpselt, kuhu ta tahab välja jõuda. Ainult lõpupoole arvab ta,et hoogsale pintlitööle tuleb sõna otseses mõttes punkt panna –siis võtab ta markeri ja paneb maalile huupi väikesi täpikesi.Pidulikult võiks öelda, et ta on Eesti Jackson Pollock, kes oliesimene kunstnik, kelle tilgutamist hakati dokumenteerima.Talve pole veel maalimispinda horisontaali asetanud jajalutanud seal peal värvipurk ja pintsel käes, kuid temategevust vaadates näeb selles samasugust spontaansust. Kunstiõpetajana on ta oma meetodit sisendanud ka omaõpilastele, kes möllavad värvidega muusika saatel nagu nendeõpetaja. Talve meetod, mis eirab kuivi akadeemilisi arusaamurealistlikust maalist, perspektiivist, kompositsioonist jne.,aitab avada lapse loomupärase avatuse, viib õpilased tagasinende varajasesse lapsepõlve, kus nad saades kätte pliiatsi,guaððvärvid või plastiliini, täiesti vahetult ja ausaltväljendavad ennast ja enda hetkeseisundeid. Tõnu Talve viimased maalid on eriti huvitavad. Üks komponent,mis on lisandunud, on kollaaþlikud elemendid, mida ta kasutabväga oskuslikult – sageli ei saagi aru, kas see on maalitud võikleebitud. Sisulisemas plaanis on Talve hakanud kasutamatsitaate kunstiajaloost oma austusega vanade meistrite vastu.Kuid ta kasutab neid omaenda huvides, omaenda alateadvusespakitseva väljaelamiseks. Ma pole professionaalnepsühhoanalüütik, kuid tema „Kaitseinglite” seerias adun teatutdilemmat: kas naine on ühelt poolt mingi pühak või teiseltpoolt kiusatusi tekitav peibutis. Kõike seda toetab ka tema ühaekspressivsemaks muutuv maalimislaad. Ega siin Edvard Munchinipalju maad polegi.
Kunstiteadlane Ants Juske, PhD.
No comments:
Post a Comment