TÕNU TALVE “KA” TUURITAB
Tõnu Talve näitustetsükkel “Ka” on jõudnud numbrini seitse, mida sõltuvalt kohaspetsiifikast eksponeeritakse Kadrinas ja Rakveres – sealses galeriis siis alates 10ndast novembrist. Tõnu on Eesti kunstimaastikul opereerides tuntud tegelane ja seda nii oma maalikeelelt kui ka aktiivse näitusetegevusega koos Trio Fragilega. Talve maalid tunneb oma erilise koloriidiga ära juba saja meetri pealt, kusjuures pole tähtsust, kas motiiv kaldub realismi või abstraktsionismi poole. Ta pole kindlasti ateljee-, galerii- või muuseumikunstnik, tema jaoks pole ükski teos lõpetatud, vaid kasvab üle järgmiseks. Lisaks koos Fragilega tehtud performance`id, kus muusika saatel valmib teos, mille sündi saab publik jälgida. Nii ongi tegemist trioga, kus on kitarr, trumm ja värv. Koos Robert Jürjendali ja Arvo Urbiga on nad andnud muljetavaldavaid etendusi koos CD-idega, mille kujunduses on keskne koht Tõnu Talve maalide reprodel.
Miks siis see “Ka”? Talve sõnumi lahtimuukimisel on vaja kriitiku kui vahendaja rolli, kuna maalid on abstraktsed ja peegeldavad kunstniku isiklikke läbielamisi ja hingeseisundeid. Ka on oluline figuur Egiptuse mütoloogias, puudutades teises ilmas ehk sealpoolsuses äraelamist, mis sõltus paljuski surnu elavatest. Kui sugulased lõpetasid ohvriandide toomise, käis ta käsi halvasti, sest ka tema nälgis. Ka oli surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Egiptüloogid juhivad tähelepanu sellele, et Ka-d ei tohi segi ajada Ba-ga, kes on uuemas kristlikus mõtlemises inimese hing. Egiptuses võttis Ba pärast surma linnu kuju. Ka aga oli surnuga lahutamatu.
Talve maalidel ei näe me otseselt egiptuse mütoloogiast tuntud tegelasi, kuid sellest kantud eksistentsiaalset kogemust võime tajuda kas või maali jaotamises kaheks tsooniks ja seda läbistavast kujundist. Elu ja surma, siin- ja sealpoolse maailma vahel peab olema midagi teravat ja lõigatavat.
Ka-7me puhul on sümpaatne, et kunstnik on kaasanud näitusele oma noore õpilase Teele Tuuna ja oma kolmeaastase tütre Anneliie Talve joonistused. Teele võlub oma kummalise sümboolika ja faktuurse värvikäsitlusega, Anneliie aga on seevastu lastejoonistuste selles staadiumis, kus nad eriti ei allu õpetusele, vaid väljendavad end spontaanselt joone ja eriti värviga. Olen kirjutanud monograafia “Joonistav laps”, kus peaks samuti selguma, et kõige vahetumad on laste joonistused siis, kui nad eriti veel midagi ei taha kujutada, kuigi need abstraktsed värvikombinatsioonid tähendavad neile endile väga palju. Niisiis soovitaksin näitust vaadata omamoodi mediatiivselt ja tunda, millist seisundit teis endis nad esile kutsuvad.
Tõnu Talve näitustetsükkel “Ka” on jõudnud numbrini seitse, mida sõltuvalt kohaspetsiifikast eksponeeritakse Kadrinas ja Rakveres – sealses galeriis siis alates 10ndast novembrist. Tõnu on Eesti kunstimaastikul opereerides tuntud tegelane ja seda nii oma maalikeelelt kui ka aktiivse näitusetegevusega koos Trio Fragilega. Talve maalid tunneb oma erilise koloriidiga ära juba saja meetri pealt, kusjuures pole tähtsust, kas motiiv kaldub realismi või abstraktsionismi poole. Ta pole kindlasti ateljee-, galerii- või muuseumikunstnik, tema jaoks pole ükski teos lõpetatud, vaid kasvab üle järgmiseks. Lisaks koos Fragilega tehtud performance`id, kus muusika saatel valmib teos, mille sündi saab publik jälgida. Nii ongi tegemist trioga, kus on kitarr, trumm ja värv. Koos Robert Jürjendali ja Arvo Urbiga on nad andnud muljetavaldavaid etendusi koos CD-idega, mille kujunduses on keskne koht Tõnu Talve maalide reprodel.
Miks siis see “Ka”? Talve sõnumi lahtimuukimisel on vaja kriitiku kui vahendaja rolli, kuna maalid on abstraktsed ja peegeldavad kunstniku isiklikke läbielamisi ja hingeseisundeid. Ka on oluline figuur Egiptuse mütoloogias, puudutades teises ilmas ehk sealpoolsuses äraelamist, mis sõltus paljuski surnu elavatest. Kui sugulased lõpetasid ohvriandide toomise, käis ta käsi halvasti, sest ka tema nälgis. Ka oli surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Egiptüloogid juhivad tähelepanu sellele, et Ka-d ei tohi segi ajada Ba-ga, kes on uuemas kristlikus mõtlemises inimese hing. Egiptuses võttis Ba pärast surma linnu kuju. Ka aga oli surnuga lahutamatu.
Talve maalidel ei näe me otseselt egiptuse mütoloogiast tuntud tegelasi, kuid sellest kantud eksistentsiaalset kogemust võime tajuda kas või maali jaotamises kaheks tsooniks ja seda läbistavast kujundist. Elu ja surma, siin- ja sealpoolse maailma vahel peab olema midagi teravat ja lõigatavat.
Ka-7me puhul on sümpaatne, et kunstnik on kaasanud näitusele oma noore õpilase Teele Tuuna ja oma kolmeaastase tütre Anneliie Talve joonistused. Teele võlub oma kummalise sümboolika ja faktuurse värvikäsitlusega, Anneliie aga on seevastu lastejoonistuste selles staadiumis, kus nad eriti ei allu õpetusele, vaid väljendavad end spontaanselt joone ja eriti värviga. Olen kirjutanud monograafia “Joonistav laps”, kus peaks samuti selguma, et kõige vahetumad on laste joonistused siis, kui nad eriti veel midagi ei taha kujutada, kuigi need abstraktsed värvikombinatsioonid tähendavad neile endile väga palju. Niisiis soovitaksin näitust vaadata omamoodi mediatiivselt ja tunda, millist seisundit teis endis nad esile kutsuvad.
Ants Juske, kunstiteadlane, näituse kuraator, PhD.
No comments:
Post a Comment